Mida teha, kui auto ette hüppab metsloom?

„Kõige olulisem on veenduda, et endal ja kaassõitjatel ei ole ulukiga kokkupõrke tagajärjel vigastusi. Kui suurulukile otsasõidu tõttu varalist kahju pole tekkinud, kuid suuruluk on saanud vigastada või hukkunud, tuleb teavitada häirekeskust. Kõigile, kes sattuvad silmitsi ulukiõnnetusega, paneksime eelkõige südamele, et teavitamisel on väga oluline võimalikult täpne asukoha kirjeldus! Lihtsaim on enda asukoht tuvastada nutiseadme abil,” annab nõu Eesti Jahimeeste Seltsi tegevjuht Tõnis Korts.

Suurulukile (hunt, karu, ilves, metssiga, punahirv, põder või metskits) otsasõidust on hea teada anda ka keskkonnainfo telefonil 1313, et tagada vigastatud looma aitamine või hukkunud looma teelt eemaldamine. Teel hukkunud või vigastatud väikeulukitest saab teatada maanteeinfokeskuse telefonil 1510, kust omakorda edastatakse info piirkonna teedevalitsusele. Asulate piires hukkunud loomadest tuleks teavitada kohalikku omavalitsust või helistada samuti telefonil 1313.

Õnnetused metsloomadega on sagenenud. Kuidas neid vältida?

Vaadeldes inimkannatanutega õnnetuste statistikat, moodustavad loomaga seotud õnnetused keskmiselt 1,3-1,5% kõigist neist, mis on õnneks suhteliselt väike osakaal. Samas on õnnetused metsloomadega aasta-aastalt sagenenud. Kuidas seisata tõus ja vähendada loomadega seonduvaid liiklusõnnetusi?

Maanteeameti keskkonnatalituse juhataja Villu Lükk nendib, et loomade teele sattumist välistada ei ole võimalik. „Teede tarastamine on küll efektiivne meede, kuid selle juures tuleb mõista, et ka metsloomad peavad saama liikuda oma radadel nagu inimene teedel. Seega pole tarastamine mõeldav ilma piisava tihedusega sobilike läbipääsude rajamiseta. Loomade olulisemad elu- ja liikumisalad on määratletud planeeringutes rohevõrgustikuna, mille toimuvust ei tohi oluliselt halvendada, ehk muuhulgas sulgeda tarastades teedega ristuvaid rohekoridore,” selgitab ta. „Tarastamise korral sobivad suurulukitele läbipääsudeks turvalise lahendusena eritasandilised ökoduktid ehk rohesillad või teealused suurulukitunnelid, mis paraku on kallid rajatised.”

Korts lisab, et uuringute kohaselt ilmneb ökoduktide kasu alles mitmete aastate möödudes, kuniks ulukid võtavad sellised rajatised omaks. „Ulukite liikumise trajektoor ja koridorid on üsna ühemustrilised, mida kinnitavad ka teadlaste uuringud. Väidetakse lausa, et nii nagu rändlinnud, tunnevad ka suurulukid taevakaarte ja liiguvad kindlates suundades juba aastasadu, mis on ilmselt neil lausa geenides,” möönab ta. „Ökoduktid on väga vajalikud. Võimalusel tuleks neid rajada maastikuga samal tasapinnal ehk siis rajada tee ökodukti alt või ülevalt läbi. Tasase maastikuga harjunud loomad ei roni meelsasti mäkke. Tee viimine teisele tasapinnale on kallim, aga pikemas perspektiivis tasuvam.”

Põdramärke tasub võtta tõsiselt!

Ulukiohtlikematest teelõikudest hoiatavad liiklejaid niinimetatud põdramärgid. Neid tuleb jälgida ning nende mõjupiirkondadega liiklemisel kindlasti arvestada, sest märgid on Maanteeameti poolt pandud asukohtadesse, kus varasemalt on toimunud ulukitega seotud liiklusõnnetusi või on täheldatud nende sagedasemat teele sattumist või on teada nende sagedasem teele sattumine. „Märgi paigaldamisel konsulteeritakse kohalike jahiseltsidega, vaadeldakse rohevõrgustiku paiknemist ja loomaõnnetuste kaardirakendust ning muid teabeallikaid. Sageli tulebki ettepanek ulukite eest hoiatava märgi paigaldamiseks antud piirkonna jahiseltsilt, sest jahiseltsid on kohustatud teelt eemaldama vigastatud ja hukkunud suurulukid ning neil on hea ülevaade probleemkohtadest,” räägib Lükk.

Kuigi väikeulukiga vahetu kokkupõrke tagajärjed on üldjuhul väikesed, siis õnnetusest hoidumiseks tehtavad ootamatud manöövrid võivad põhjustada ka raskemate tagajärgedega õnnetusi – teelt väljasõitu, kokkupõrget vastutuleva sõidukiga vms. „Õnnetused juhtuvad reeglina väga ootamatult, aga siiski on võimalik juhil üht-teist ise ära teha, et seda võimalust vähendada. Esiteks hoolitseda selle eest, et sõiduk oleks tehniliselt korras – korralikud pidurid, rehvid ja kojamehed. Teiseks võiks alati olla teadlik ohtlikematest perioodidest nii ööpäeva kui aasta lõikes ning valida sobiv sõidukiirus, mis jätab rohkem aega reageerimiseks. Mida suurem kiirus, seda pikem on reageerimiseks kuluv maa,” loetleb Lükk. „Samuti tasub olla tähelepanelikum metsasematel teelõikudel ning ulukite eest hoiatavaid märke nähes.”

Vaata lisaks loomaõnnetuste kaardirakendust SIIT!

Eesti Jahimeeste Seltsi 7 nõuannet, kuidas vähendada kokkupõrkeriski metsloomaga:

1. Keskendu sõidule! Kui sõidad, siis sõida! Ole kohal kui sõidad, ära tegele telefoni ega teiste nutiseadmete kasutamisega.
2. Vali ohutu kiirus! Vali ilmastiku- ja teeoludele vastav sõidukiirus. Loomad võivad olla aktiivsed ka vihmase ilmaga, eriti uduvihma ja ka kergema tuisu korral. Kui vähendada sõidukiirust 10 km/h, siis õnnetuste arv väheneb kuni kolmandiku võrra.
3. Jälgi liiklusmärki metsloomad teel! Ole eriliselt tähelepanelik selle märgi piirkonnas ja samuti metsavahel ja põldudel, kus loomad võivad liikuda.
4. Ole ettevaatlik pimedas! Tähelepanelik tasub olla nii videvikus kui pimedal ajal, mil loomad on aktiivsemad. Kui märkad silmapaari pimedas, aeglusta ja vajadusel jää seisma ning lülita ohutuled sisse.
5. Loom on ettearvamatu! Kui loom on teel või tee ääres, võta hoog maha ja pane ohutuled peale. Ära pidurda järsult ega kaota kontrolli sõidu üle. Säilita külma närvi ning proovi vältida suurema ohtu tekkimist liikluses. Esimese looma järel võib teine ja kolmas. Samuti võib teed ületanud loom viimasel hetkel tagasi pöörata.
6. Hoia piki vahet! See peab olema piisav, et vältida olukorda, kus eesoleva auto pidurdades otsa sõidaks, kui temale peaks loom ette hüppama.