Sisuturundus

Meie sõiduteede suurimad vaenlased on nullkraadi tsüklid

Sõidujäljed talvisel teel

FOTO: AP

Kõvakattega teede suurimad vaenlased on naastrehvid, teematerjali kvaliteediprobleemid, tee kandevõimest tingitud praod ning temperatuuri kõikumine. Tegelikult ongi just viimane kõige suurem mure, sest kui stabiilsel nullkraadisel temperatuuril teekattega midagi olulist ei juhtu, siis temperatuuri kõikumine tsükliliselt üle- ja allapoole nullkraadi lõhub teekatet kõige rohkem.

Sügisel, varatalvel ja kevadel jäätab ja sulatab teekattesse sattunud niiskust temperatuuride kõikumine plusskraadidest miinustesse ja vastupidi. Maanteeameti teehoiu arendamise osakonna juhataja Janek Hendriksoni sõnul katendis oleva vee jäätumisel selle maht kasvab 9%, paisumisega kaasneb asfaltkatet koos hoidvate sidemete lagunemine. Tsükliline jäätumine ja sulamine lõhub teekatet alguses aeglasemalt, edaspidi juba kiiremini, jää paisudes teeb endale koguaeg ruumi juurde.

Selleks et teekatenditesse satuks võimalikult vähe vett, on vaja hoida teed heas seisukorras ning võimaldada sade- ja sulavee kiire eemaldumine.

Milline teekate on parim? 

Eestis on enamjaolt kahte tüüpi teekatteid: sidumata ehk kruuskatted ja seotud ehk asfalt- või stabiliseeritud katted. Peamised teekatte lagunemist põhjustavad probleemid on tsükliline külmumine ja sulamine, naastrehvid, tee kandevõime vähenemisest tingitud pragude teke ehk väsimuspraod, ehitusmaterjalide kvaliteediprobleemid ning ebapiisavad vahendid teekatete taastusremondiks.

„Kui võtta arvesse, mis koormus- ja ilmastikutingimustes meie teekatted peavad vastu pidama, selgub, et veidigi suurema liiklussagedusega teedel asfaltkate on üks vastupidavamaid teekatete tüüpe,“ selgitab Hendrikson. „Kõik sõltub muidugi konkreetsest teelõigust. Kui ühte teelõiku kasutab ööpäevas alla 50 auto, on ilmselgelt liiga kulukas hakata sinna rajama mitmekihilist asfaltkatet. Sellisel juhul on kruusakate väga hea, sest see suudab ennast taastada. Loomulikult vajab see siis kuival ajal tolmutõrjet. Samas suure liiklussagedusega teedele rajatakse teekatteid kulumis- ja deformatsioonikindlamatest asfaltsegudest.”

Loomulikult annaksid parima tulemuse külmakindlamad ja ajas vastupidavamad materjalid, kuid Maanteeamet kasutab ehitusmaterjale arvestades muu maailma paremaid praktikaid ning arvestab Eesti teede liiklusolusid ja kulude optimaalset taset. Samuti tehakse teede investeerimisplaane selle järgi, et kogu teedevõrk oleks kasutatav arvestades liikluskoormust.

FOTO: maanteeamet

Eesti teedevõrgu kogupikkus on 59 008 km, millest riigimaanteid on 16 608 km, kohalikke teid 24 001 km ning era- ja metsateid 18 398 km. Katteliikide järgi on 1. jaanuari 2019 seisuga 4914 km meie riigiteedest on asfalt- ja tsementbetoon, 3490 km mustkate, 976 km tuhkbetoon ja stabiliseeritud kate, 2577 pinnatud kruus, 1 km kivikate ning 4650 km kruusa- ja pinnasteed.

Tagasi üles