Libeduse ennetamiseks vajalikud otsused teeb inimene tehnoloogia abil

„Teehooldajate töös on väga tähtis roll  võimalikult täpsetel ilmaprognoosidel teepinnal toimuva kohta. Ennetava libedustõrjeks vajalike otsuste tegemiseks ei piisa teede läbisõitmisest, sest see võtab liiga kaua aega. Siin aitab meid tänapäeval tehnoloogia,” ütleb teehooldusettevõtte Eesti Teed ASi korrashoiudirektor Tarmo Lood.

Tee seisundi kohta annavad informatsiooni Maanteeameti paigaldatud teeilmajaamade andurid. Sealt saadava teabe analüüsi on enda peale võtnud AS Teede Tehnokeskuse meeskond, kes lisaks teeilmajaamade infole jälgib ka lähemate naaberriikide ilmaprognoose ja koondab selle kaardirakendusele. Teehooldajale on sellel kaardirakendusel kõige olulisem iga tunni tagant uuenev prognoos ja sajupilvede liikumine reaalajas. Teadaolevalt kasutavad kõik riigimaanteede hooldajad TIK rakendust, mis pidevalt areneb ja mis aitab juba täna teha teehooldetegevuses õigeid otsuseid.

AS TREV-2 Grupp teehooldetööde valdkonnajuht Meelis Seppam lisab, et väljend libe tee on suhteline mõiste ja sõltub paljuski liiklejast, tema kasutuses olevast sõidukist ja selle varustusest. „Teehooldusettevõtted lähtuvad libeduse hindamisel spetsiaalse mõõteseadmega mõõdetavast tee haardetegurist, mida peab teatud aja jooksul alates libeduse tekkest normi piiridesse  viima. Korralike talverehvide ja mitmesuguste andurite ning seadmetega varustatud auto on kindlasti libedamates oludes kontrollitavam ning turvalisem kui vana ja väsinud kulunud rehvidega auto. Ei tasu ka unustada inimfaktorit, mõni juht on kogenum kui teine ja oskab libedates oludes oma masinat paremini valitseda, kui harvemini sõitev või äsja juhiloa saanud inimene.”

Suurimad probleemid lumetõrjel on ummikud

Lumetõrjel on segavaks faktoriks parkivad või hädapeatunud sõidukid ja kõige suuremaks probleemiks on Loodi hinnangul erinevatel põhjustel tekkinud liiklusummikud, sest siis jääb seisma ka teehooldustehnika. „Teede projekteerimise faasis jäetakse hooldeküsimused tihti tahaplaanile. Näiteks liiklusohutusega seotud lahendustel nagu enne ristmikku kitsenevatel sõiduradadel ja väikese raadiusega turboringidel ei ole arvestatud maanteesahkade laiustega ja seetõttu võivad tee-elemendid või ka teehooldetehnika hoolde käigus kahjustada saada,” nendib ta.

Ka Seppam palub liiklejatelt mõistvat suhtumist teehoolde masinate vastu. „Autode sahad on mõõtmetelt laiemad kui auto ise ja selleks, et tee korralikult puhtaks saaks, peab saha nurk ulatuma üle telgjoone vastassuunda. Kui puistur puistab põhimaanteel soola või kõrvalmaanteel soolaliiva segu, siis võib sealt teinekord koos soola või liivaga teele lennata ka mõni väiksem kivi. Seetõttu peaksid autojuhid olema väga ettevaatlikud nii vastutulevast kui ka pärisuunas liikuvast hooldeautost möödumisel, ” selgitas Seppam.

Üldiselt on Eesti teehooldajate kasutatav tehnoloogia ja seadmed maailmatasemel, sest kasutatakse tuntud kaubamärkide baasmasinaid, soolapuistureid ja lumesahku. „Olulisena võib välja tuua ka keskkonna aspekti, millele teehooldajad peavad kindlasti tähelepanu pöörama ning sellega seoses mõtlema näiteks teele puistatavatele soolakogustele,” rõhutab Lood. „Tänapäeva puisturid võimaldavad doseerida puistematerjale sõltuvalt tootjast 1-5 grammi täpsusega ja jälgides ilmatrende saab teele puistata optimaalse koguse.”

Sool on libedustõrjeks kõige tõhusam

Palju on juttu olnud ka sellest, et Põhjamaades kasutatakse soola asemel graniitsõelmeid. Miks meil endiselt soolaga libedust tõrjutakse? „Põhjamaades kasutatakse graniitsõelmeid eelkõige külmades piirkondades, kus soola kasutamine ei ole madalate temperatuuride tõttu otstarbekas. Mujal on kasutusel ikkagi kloriidid, mida puistatakse teele ilmastikutingimustele vastav minimaalne kogus,“ selgitab Lood. „Mis puudutab soolast tingitud sõidukite roostetamist, siis tänapäeva autokered on enamasti kümneaastase roostegarantiiga ja kahjustamata värvikihiga autole sool negatiivset mõju ei avalda, küll tuleb aga aeg-ajalt külastada pesulat.” Tema sõnul on tõenäolisem, et auto värvi kahjustavad hoopis graniitsõelmete jämedamad osised.

Seppami kinnitab samuti, et libedusetõrjeks kõige efektiivsem viis on teehooldusmasinatelt pihustatav naatriumkloriid (NaCl) ning NaCl ja vee lahus. „Lisaks siia aga olulise tähelepaneku, mida kõik liiklejad võiksid tähele panna – kindlasti ei tähenda libedustõrje seda, et näiteks peale tee soolatamist või liivatamist oleks tee koheselt lume- ja jäävaba ning teel sama hea haarduvus kui suvel. Talvine libedusetõrje tähendabki seda, et me teeme tee vähem libedaks.”

Teehooldusmasinad lähevad välja kas juba lumesaju ajal või siis pärast lumesaju lõppu – olenevalt sellest, kui palju on lund sadanud ja mis seisunditasemega teega on tegemist. Sahk käib väljas ka pärast teede soolatamist, kuna koristamist vajab tekkiv lumelopp. Libedusetõrjet tehakse veoautokasti paigaldatud soolapuisturiga ja kruusateedel teehöövli või auto alusteraga jääd karestades. Kõrgema klassiga teede puhul on aega libedusetõrjeks kaks tundi ja madalama klassiga teede puhul 12 tundi alates libeduse tekkest.

Seppam möönab, et talihoolde puhul tuleb nii teehooldajal kui ka tavaliiklejal arvestada, et ilmastiku- ja teeolud ning sellest tingitud vajalikud tegevused võivad igapäevaselt muutuda, kuna ilm kipub iga kord erinev olema. „Eesti asub kliimavöötmes, kus teed võivad olla libedad ning sõidukiirus tuleb valida vastavalt ilmaoludele ja kasutada autodel korralikke talverehve,“ sõnab ta. „Hommikuti tasub enne teele asumist vaadata ilmateadet ja antavaid hoiatusi teede kohta või kuulata raadio või televisiooni hommikuprogrammi. Kui õhtul või öösel on sadanud vihma ja hommikuks on taevas selge ning väljas on null- või miinuskraadid, tasub ettevaatlik olla.“ 

Liikluses tuleb kinni pidada piirkiirusest, kuid arvestada ka seda, et piirkiirus ei ole kohustuslik ning sõidukiirus tuleb valida teeoludele vastavalt. Samuti hoida nõutavat pikivahet ja vältida roolis olles kõrvalisi tegevusi alates söömisest-joomisest kuni viimase aasta-paari suurima liiklusohu ehk nutiseadme käsitsemiseni.